:(

Hingepõhjamälusopist kerkib esile sügistalvine pilt nr 2 trollis sõitvatest noortest kandmas vutikoondise salle. Eesti asemel oli seal kirjas Rossija. Eelmise suve pilt Liverpooli lennujaamast, kus Riia lennu check-in’i järjekorras seisid minu taga vene keelt kõnelevad nooremapoolsed inimesed, neist ühel oli seljas särk, mille rinnal ilutses CCCP. Eha keskuse Maxima müüja, kellega sai suheldud läbi tema eestikeelt veidikenegi mõikava vestluskaaslase. Phhhhhhhhhhhh. Hetked pimeda vihaga.
Endised töökaaslased Ira, Olja, Lena, Masha, Nelja ja lõbus koristajatädi ja sõbralikud köögitädid ja teised. Ja muidugi minu kallid hoolealused M ja V, H, M, J, N, N, A, O, L, M. Lasteaia ujumisõpetaja Olja. Vaikse olekuga noormees Lehola Maxima kassas mind hommikuti poole 9 ajal teenindamas. Ui. Meeldivad hetked.

Lugedes tänaseid BBC Online’i kommentaare, siis oleks kange tahtmine sundida noid lääne inimesi, kes Aljosha eemaldamist hukka mõistavad, kakskeelsust ja ei tea mida veel soovitavad, vaatama „Laulvat revolutsiooni”. Mäletan Neil’i reaktsiooni, et seda peaks lääne-eurooplased nägema. Minu meelest peaksid nad saama ka loengu Eesti pärast II MS aegse demograafia kohta.

Enne kõndisin kesklinna, peas keerlemas mõtted netist loetu ja EuroNews’ist nähtu kohta. Brrrrrrrrhhhhh. Reedene pärastlõuna – tihe liiklus, inimesed. Nädalavahetuse algust meenutasid enim 4 rannariietes ja veepüssidega varustatud lõbusas tujus noormeest. Fun. Midaiganes. Mures olen.

:)

Täna olin 4. päeva oma teistkordsel temporary data input töökohal. Agentuuri kaudu. Senikauaks kuni crb check’i elik politseitõendi tegemine kestab. Selleta ei saaks siin sotsiaal- ja tervishoiuvallas üldse töötada. Mis tegelikult on õige. Ainult, et ma ei näe erilist kasu selles, et politsei uurib vaid minu UK-s elatud aja võimalikke õigusrikkumisi. Mida saaks olla ainult umbes 6-7 kuu jagu. Seevastu minu pea 22 aastat Eestis viibitud aeg (mille jooksul on ju võimalik päris palju korda saata) jääb neil tähelepanuta. Olgu. Nimetagem seda sisseprogrammeeritud inimlikuks hajameelsuseks.

Olen kõik need päevad töölt bussiga linna tulnud. Jep, linna, sest linna bussijaamast on koduni nii 30 minuti jalgsikõnd. Siinse bussisõidukultuuri juures meeldib mulle see, et ollakse viisakad. Kui bussist väljud, on kombeks bussijuhile aitäh öelda. Ning bussijuhid pole siin sellised, kes aiva kivistunult teed jälgivad, hoopis sõbralikud on. Isegi naeratavad teised. Üldse, mulle meeldib, et siin naeratatakse. Poes müüjale, kassajärjekorras seisjale, tänaval vastutulejale. Mis siis, et see pealiskaudne on, isegi minu, (väliselt) külma ja suure distantsiga eestlase jaoks, tekitab see kuidagi parema tunde. Siin põhjas räägitakse, et lõuna inimesed on kuidagi silmakirjalikumad, et otse oskavad jube kenasti ja ilusti rääkida, aga nurga taga oled üks paras ’bloody cow’. Mina ei tea, ma pole lõunas käinud, aga olen siingi kohanud mitte just kõige siiramaid inimesi. Ja millegipärast on mul mulje jäänud, et pigem on silmakirjalikumad naised kui mehed (eks Eestiski vist ole see nii). Igatahes on mul hea meel, et minu praegune töölaud ei asu kontorikanalas :p Ahjah, täna viisin ühed paberid müügiosakonda, kus 1 töötaja mind nimepidi tervitas. Hehee, ma imestusest ei osanud midagi suurt viisakust vastata. Mind küll kiiruga tutvustati seal neile teisipäeval, aga kõik olid töötuhinas ja ega mul nendegi nimed eriti meelde jäänud – töötavad seal ühes ruumis Hailey ja Stacey ja Elaine ja ...ahh, ei mäleta. Igastahes boostis see mu tuju kenasti ülespoole. Positiivne üllatus oli ka see, et Brian, mu ülemus, palus mul minu toakaaslase Chrisi ’wish you all the best in your new job’ teemalisele kaardile alla kirjutada. Ta pidavat paari nädala pärast uuele tööle minema - siin on sellisel puhul kombeks vanade töökaaslaste poolt kaart kinkida. Äkki on see tavaline, aga mulle tundus see suure austusavaldusena, et ajutine agency töötaja kirjutab 6 aastase staazhiga töötaja kaardile alla. Sellisest aust pimestatuna ei osanud ma muidugi midagi huvitavat sinna kaardile jäädvustada...typical me. Kaart ise oli sõnumiga a la mis sa arvad, et nüüd algab õnnelik tööpõlv – tegelikult on igal pool s..t.

Praegu oo hää. Põsed õhetavad odavast virsiku pina coladast. Homme ei pea 5:35 ärkama. Väike, armas, sõakas nina- ja huulerõngaga tüdruk käis uksetaga mingi uue, efektiivsema cancer treatmenti jaoks korjandust tegemas, et NHS (meie mõistes haigekassa) saaks selle enda nimekirja võtta. Annad neile oma kontoandmed ja siis nad saavad sealt igapäev 20 penni võtta. Mitte rohkem ja et asi on hästi kindel, ei mingiljuhul saa nad rohkem raha võtta ja sa võid ükskõikmis ajal asja lõpetada. Oleks mind peaaegu et ära veennud, mitte et mind raske veenda oleks, pealegi on igasugused ovarian cancerid väga aktuaalsed praegu. ‚Sul ja mul võib sellest suur kasu olla’ –vat nii ta ütles. Ma ütlesin, et oleks see ühkordne asi, kindlasti annetaks, a kuna mul kindlat sissetulekut hetkel pole, siis :( Nüüd on pisikesed süümekad.

Keegi hüüdis köögist ‚terae hoomikusst’. Lähen ja vaatan :)

väike inimene

Kuulsin täna, kuidas 1 kutt tänaval vastas telefonikõnele nii, et ütles kõigepealt ‘ei’. Et mis mõttes ‘ei’, ikka ‘jaa’ ju :) , ehkki ma olen rohkem kui veendunud, et tegelikult ütles ta ikka ’hello’, ainult, et mina kuulsin selle viimast silpi ‚(l)õu’. Kuskil pubis leti taga töötades vallandataks mind vist päevapealt :p

Käisin pangas, et oma International Student Account ära muuta. Tavaliseks kontoks. Tegelikult asjaga kuhugi kiiret pole, aga mõtlesin, et saab asi praegu tehtud, on homsed päevad mureta. Algus oli kena, infolauahärra oli väga sõbralik, isegi küsis, et oh, olen ma Hollandist, et perekonnanimes on palju pikki vokaale :D Hea lisa minu arvatavale soome ja prantsuse (sic!) päritolule. Sain enda teenindajaks 1 noore, jaheda olekuga (pank ikkagi :p) neiu. Seletasin siis ära, mida soovin. Neiu vastu, et soovib mu Address Proof’i näha. Ulatasin oma NI numbri kirja. See ei sobinud, on vaja mingisugust arvet või siis Council Tax’i paberit, kus minu nimi ja aadress peal. Ütlesin, et minu nimel pole midagi, et kõik on elukaaslase nimel, et ma alles hiljuti tulin Eestist. Neiu soovitas, et elukaaslane võiks siis kirjutada, et ma elan sel väidetaval aadressil. Olgu. Sinnamaani oli kõik täitsa ok. Aga järgenev tekitas küll kurjategijast illegaali tunde.
-„Kaua teie viisa kehtib?”
-„ Ehm, Eesti on EL-is...”
Järgnes ‚ja siis?’pilk.
-„Mul ei ole vaja viisat, et siin elada või töötada...”
-„ Ahah” (mitte just eriti veendunult)
Ulatasin talle oma passi.
-„Kui te siin õppisite, siis kaua teie viisa kehtis?” Lehitseb mu passi lootes sealt leida mingeidki märke viisa(de)st.
-„Mul ei olnud vaja viisat, et siin õppida...” Tahtsin juba öelda, et Eesti liitus EL-iga pea 3 aastat tagasi. Nojah, suur-rahva esindaja kohtub väikerava esindajaga. Kusjuures ma tundsin end tõepoolest tol hetkel väga väikesena. Ega taoline ’seda, et nad viisat ei vaja räägivad siin kõik väliskodanikest kliendid, lehvitades veidrates keeltes passe, millest ma mitte aru ei saa, järelikult ma ei saa sinu juttu (täielikult) uskuda’ varjatud suhtumine ei tekita just parimat tunnet. Jah, ma saan aru, et siin on tõesti palju väljamaalasi ning osad neist on siin illegaalselt ja et EL pole siin ka eriti populaarne, aga ikkagi...

On vahe, kas sellest jutustab keegi teine või koged seda ise. On vahe, kas oled siin maailma nägemas, uusi kogemusi otsimas, teades, et lähed aasta-poole pärast koju tagasi või oled siin ja võib-olla jäädki siia. Esimestel juhtudel pead taolisi asju pigem naljakaiks, teistel juhtudel ei tundu need enam nii naljakana. Minu meelest.

Eh, tegelikult ei tahtnud siin halada. Ja niikuinii on paljud eestlased-slovakid-jamaikalased-jne suhteliselt väikeste rahvuste esindajad igalpool maailmas elades sarnaseid asju kogenud. Mõtlesin lihtsalt, et järgnevateks kordadeks, kui lähen formaalseid asju ajama, panen selga särgi, kus rinnale kirjutet „Estonia belongs to the EU” ning kui sellest aru ei saada, keeran selja, kust võimlik lugeda „i e Estonians don’t need Visa to live/work in the UK. Got it?” :)

Aga nüüd pean jooksma, jäätise van(n) sõitis meie tänavasse;) Si, la vita e Bella!

Ma jooksin kunagi lumes paljajalu

Külm on! Ja nohu on ka! „But you’re from the Baltics, how can you be cold?” Imestatakse ikka...mille peale ma tahaks öelda, et ega siis too Baltics põhjanabal asu. Mulle seletati, et siin öeldakse sellise külma ja lumise ja miinuskraadidega ilma kohta ‚Baltic weather’. Hehh.

Agamulonikkagikülm. See on teistsugune külm, selline niiskemapoolne, mis minu põhjamaistesse kontidesse kiiresti, kuid märkamatult hiilib. Aga britid, vähemalt suhteliselt paljud neist, tunduvad sellise ilmaga väga harjunud olevat, et minu jaoks ikka täitsa külma ilmaga käiakse nt lühikeste varrukatega t-särgiga. Nt kui ma 24. veebruar siia tulin, siis nägin Liverpooli lennujaama lähistel tüdrukut, kel oli seljas just lühikeste varrukatega t-särk. Sooja oli vist 6-7 kraadi. Minul, endisel karastunul, nüüdsel külmavaresel, olid seljas paks kampsun ja mantel, jalas soojad saapad. Pluss veel müts ja kindad. No mis teha, Eestis oli sel ajal vist -15 ja ega Riias oluliselt soojem olnud.

Eile sadas. Esimest korda vist 2 nädala jooksul. Üleeile tegime selle aasta esimese grilli, kust ma vist saingi nohu. Pärast lõdisesin jahedas toas, nii et mulle teed tehti ja sinna ka viskit sisse pandi, hee, täitsa huvitava maitsega tee oli. Pärast olid põsed roosad :p

Selle nädala lõpuks lubatakse siia North-West’i kuni 19 kraadi sooja. Eks näis. Eile olevat Brightonis juba rannas peesitada saanud. Ja siis mulle meenus tõsiasi, et elan esmakordselt elus sellises linnas (või noh, teistkordselt, kui arvestada siinoldud Erasmuse aega), mil puudub igasugune piir merega, siin on küll jõgi, aga see pole päris see ju. Lähimad mereranna alad asuvad Southport’is ja Blackpool’is (viimase pleasure beach on ikka nähtus omaette, suur-suur ports kulda ja karda, niiet kui kitshist pääsu tahad, tuleb panna tropid kõrva ja silmaklapid ette. Ehkki, vastava tujuga, võib teinekord ju mänguga kaasa minna :p ja Euroopa suurimatel ameerika mägedel tahaks ka kunagi ära käia). Oleks siin lähedal kasvõi oma Titerand :p

Dalila rääkis kunagi, et kui ta kord civil servant’ina (amet, mis pidi olema hästi-hästi üksluine ja igav, nt mingite andmete sisestamine päevast-päeva) töötas, siis olevat ta kuulnud, kuidas 2 tema britist töökaaslast 45 minutit ainult ilmast rääkisid. :)

Eila ja täna

Eilse suure reede puhul käisid Neil, Shaun ja Maarja golfi mängimas, õigemini, 2 esimest mängisid, viimane neist lonkis 2 esimesele järele vaheldumisi külma ning palavust trotsides.

“Ei, ma ei näinud seda, kuhu pall kukkus”. – “No kuidas sa küll ei näinud?”- (Etteheitvalt) “No kuule, taevas on hele, pall on hele, mis mõttes ma seda siis nägema peaksin, kui see suure kiirusega õhku sööstab ja sealt kuskile kaugusesse kukub. (Vabandust otsivalt) Pealegi, mul pole praegu prille ees.” – “Eh, no vaata, näed seda valget palli seal punase lipu lähedal?” – Silmi tugevalt pingutades ja kissi ajades “Hmm, kui sa mõtled seda väikest täppi seal, siis vist jah” (sisimas hüüdmas: jess, ma polegi nii lootusetu!)

Eelnev on näide eilsest golfiväljakul toimunud dialoogist Maarja aka ‘golf on niiii igav ja miks ma siia üldse tulin’ ning Neil’i aka ‘ma jumaldan golfi ja ma kavatsen golfiklubi liikmeks astuda’ vahel. Jah, eks see mu enese valearvestus oli, olen ju käinud varem driving range'is palle löömas, ent tunnet 'oh, tahaks veel' sellel ei järgnenud... Golf pole minu teetass, kuigi jah, loodus golfiraja ümbruses oli ilus ning ma nägin seal hanesid ja parte, aga kõik nad eemaldusid kiiresti, kui nägid-kuulsid mind endale lähenemas :( Ja siis oligi, et mitte just kõige paremas tujus ning peavaluga (jah, naljakas, aga mul hakkasid silmad valutama, millepeale mu pea omakorda valutama otsustas hakata) Maarja horisontaliseerus auto tagaistmele, poole kõrvaga kuulatades raadiost BBC Radio 2-te, sellal kui 2 golfifänni teisele ringile läksid. Richard Hammond aka Hamster tegi lihavõtte erisaadet, põhiteemaks, ülla-ülla, saatekuulajate autod ja milline neist kõige kiirem on vms. Peavalu ja mõte, et peaksin kindlasti tukastama said kindla võidu minu suht nõrga soovi üle jälgida Hamstri meelelahutusoskuseid. Ärgates kõlas juba järgmine pühade spetsiaalsaade ‘Father Ted’ist’ tuntud ohmu preestri (see noorim neist) osatäitjaga, kes uuris kuulajatelt, kus huvitavates paikades nad UK-s käinud/minemas on. Kujutage ette, et kuskil on tõesti luuavarte, redelite või haruldase linnuliha muuseumid ja et Milton Keynes’i linna elanikud, olge valvsad, sest keegi teie seast kasvatab 18 leopardit oma maja tagahoovis :p Kokkuvõttes oli tegelikult hea maal olla, Mann sais väemasti sönnikulöhna nuusuta :p

Suure reede õhtusöögiks oli hiina take-away’st pärinev buffet. Nämma. Seal oli mingisugune kaste, mille peale Maarja 2 pinti vett endale kurgust alla lasi. (Suurte silmadega):” Mis ma teha saan, ma ju olen harjunud soola ja vähese musta pipraga.”

Täna korrastasime aeda ning Maarja istutas esmakordselt elus lilli (küll lillepottidesse, aga asi seegi) Isegi naabrite kassid Cheeky ja Monkey käisid meie tegemisi uudistamas. Mõnus.

Päikest!

Shrek 1 ja Shrek 2, nagu 2 tilka vett

'I stepped outside. Father was standing in the corridor. He held up his right hand and spread his fingers out in a fan. I held up my left hand and spread my fingers out in a fan and we made our fingers and thumbs touch each other. We do this because sometimes Father wants to give me a hug, but I do not like hugging people, so we do this instead, and it means that he loves me.'

See katkend pärineb minu praegusest öökapiraamatust “The Curious Incident of the Dog in the Night-time” by Mark Haddon. See on raamat noormehest, kel on Aspergeri sündroom ning kes hakkab uurima oma naabri koera surma. Hmm, ma oleksin kindel pretendent aasta igavaimale raamatututvustuse auhinnale :p Kui ma siin Prestonis veel Erasmusena olin, oli too raamat mul 2 aines soovitatud lektüüri nimekirjas, aga tollal ma seda ei lugenud. Üleeile juhtusin Blackwell’s-i (raamatupood ülikooli raamatukogu kõrval) ning muude raamatute hulgas leidsin sellesama. Silma jäi veel siuke raamat nagu „Tescopol”, mis peaks rääkima sellise Uk supermarketiketi nagu Tesco laastavast mõjust väikepoodnikele ja farmeritele. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on Tescol vist isegi mingid suuremat sorti maailmavallutusplaanid India ja USA turgudele sisenemise näol. Ise ma seal poodlemas (ehee, ma tahan ka moodne olla ja uudissõnu kasutada) käinud pole, põhjus vist pigem selles, et lähim Tesco asub Leylandis, mis on Prestonist 10 miili eemal. Näinud seda olen ja peab ütlema, et meenutab teine hiiglaslikku monstrumit, mis kollitab naiivseid ostjaid 24/7. Aga noh, egas siis Asda või Morrison (ka suured supermarketiketid) paremad pole, suht samad. Ehkki kuskilt ma lugesin, et kas Morrison polnud eelmine aasta kahjumis..ning võttes arvesse mingisugust tarbimisvastaste teooriat a la, et kuna Coca Cola oli eelmisel (või üleelmisel) aastal kahjumis, siis on täitsa normaalne Coca toodangut juua, aga kuna Pepsi oli kasumis, siis Pepsit ei tuleks juua (nunuh), siis teeb Maarja meelevaldse järelduse, et tegelikult on Morrisonist ostmine igati ok. Mhmh. Aga meie pere ostab hoopis Aldi’st (1 veits pisem kauplustekett), niiet meie südametunnistus on puhas, eksole :p

Raamatupoest leidsin veel siukse pisikese raamatu teemal, kuidas paremini teha recyclingut. Oijah, teinekord tuleb tahtmine siin hüüda „Krt, miks siin küll kompostihunnikut pole? Ja need tasuta kilekotid?? Ja veel propageeritakse, et 'reuse your plastic bag' ja kui ma siis poes ütlen kassiirile, et tänan, aga ma ei soovi kilekotti, siis vaadatakse sind nagu kuutõbist (näide põhineb Co-op’i kogemusel) (co-op on siis meie mõistes nagu nurgapoodide võrgustik, põhimõttel, et nad on kogukonnale lähedal ja et ostja teab poemüüjat jne). Ja siis veel see free—range värk, et free-range mune munevad kanad, kes pole kinni väikestes puurides, et free-range tomatid on paremates tingimustes kasvatatud jne. Ähh, mingu need ka...ma tahaks koduaia kasvuhoone tomateid hoopis :)

Nägin reklaami, kus esines Wayne Rooney (1 väga kuulus jalgpallur) vend, reklaam ise oli selline lihtne, ta seisis seal lihtsalt oma tavaliste riietega ja ütles, et ‚Hi, my name’s Graham, i’m Wayne Rooney’s brother and i say that blabla shop is a bargain’ vms. Ehh, kusjuures vend oli täpselt sama nägu ka veel, Shrek 1 ja Shrek 2, ihii. A tegelt ju suht hea idee, et muidu kuulsale vennale peaks ei tea palju raha reklaamis esinemise eest lauale laduma ja siis veel see samastumise moment tarbijal, et vat, näe, isegi kuulsuse vend kiidab seda odavate hindadega poodi, tore, lähen teinekord veel sinna. Ja ühest teisest reklaamist jäi meelde Depeche Mode’i „I just can’t get enough” uusversioon, sellise prantsuse ansambli nagu Nouvelle Vague’i esituses. Mahe ja mõnus. Tore on teada, vahel tekitavad reklaamid ka siiralt positiivseid emotsioone :)

Marta, Marge, Maria ja teised

Maarja (M): my name's Maarja.
Somebody (S): Mardzha?
M: ehm, no, it's M-a-a-r-j-a
S: Madza?
M: not quite like that, r is pronounced like Scottish r, like rrr and j isn't like dzhei, it's j(ott)
S: so it's like Maarrjä??
M: Yes!!!!!!!! (tähenärija minu sees: lootusetu :p )

Eelnev on tavaline näide sellest, kuidas Maarja oma nime mõnele selle maa asukale selgeks üritab teha. On neid, kes esimese korraga ütlevad õigesti ja on neid, kes jäävadki Madzha juurde..no ja oma pikast perekonnanimest ma pigem ei hakka rääkimagi (Omg, does it have any ending at all? naljatatakse teinekord, kui ma oma 9 tähelist nimekombinatsiooni neile täht-tähelt hääldan. Ehee. Tricky, i know) Ehh, aga niipalju olen neile vastu tulnud, et enam ei ütle perekonnanimes -ää-, vaid -aa-. Ka CV-s muutsin selle ära ja igasugustes application formides ka ei kasuta neid täpitähtesid. Pealegi, mul on tunne, et see on veidike nagu integreerumine ka, või noh, sulandumine ingliskeelsesse keele- ja kultuuriruumi (ehh jahh, ei, ma ei mõelnud mitte seda usa ingliskeelset massikultuuriruumi, mida Eesti ja muu maailma üldsus paljuski arvab teadvat, vaid ikka seda, mis siin on, et chips pole krõpsud, et custard is originally from Lancashire, et people from North-West might not understand the language that people from North-East speak and vice versa, etc, etc, etc ja et mitte mingil juhul ei saa shotlasi, ueilslasi ja põhja-iirlasi ühte patta panna inglastega, mida paljud kodueestlased tegama kipuvad) Ja neid samme sulandumise poole peaksin astuma, kui tahan, et mind siin ikka aktsepteeritaks mitte ei peetaks 'another Eastern European who speaks poor English (olgugi, et ma ise arvan oma Englishi olevat täitsa ok)' (ehkki teinekord üldse ei taha, sest see sulandumine ja kokkupuutumine võib kohati olla nii võõrastav).

Et siis minu nime juurde tagasi ja miks ma tahan, et ka britid mu nime võimalikult originaalilähedaselt hääldaksid. Sest ma ei taha olla mingi Mary või Maria või Marge või Marta (nt ühe kirja päises oli mu nimi õigesti kirjutatud, siis keskel oli see muutunud Marjaks ning lõpus Martaks. Et heal lapsel mitu nime, jah). Ja pealegi, inimese nimi on ju lähedaselt seotud tema minaga. Mis Marta? Mis on minul ühist Martaga? Ema rääkis kunagi, et nad isaga valisid 3 nime vahel, mida mulle nimeks panna: Mari, Maria ja Maarja. Et kuna esimene oli nende meelest liiga tavaline, teine tundus nats uhke olevat, siis pandigi Maarja. Ja mina olen selle nimega 22 täitsa toredat aastat elanud. Ja kui mulle oleks nimeks pandud Marta (või Maria või Mari), siis tunneksin arvatavasti sama suurt võõristust Maarjaks nimetamise pärast.

Varsti, varsti saan tööle minna :) susi teid söögu, va lugematud ja mahukad application formid, mille täitmisel ma juba vana kala olen :p