Eile enrollisin end ühele kursusele kohalikus kolledzhis. Mõeldud on see üle 21-aastastele, kord nädalas toimub auditoorne õppetöö ning teise korra nädalas tuleb käia vabatahtlikuna kusagil lasteasutuses. Certificate in Children’s Care, Learning & Development on kursuse nimi ja kestab see septembrist veebruari lõpuni. Ehkki mul on suht karvane tunne, et palju asju, mida selle kursuse raames õpetama hakatakse, ma juba tean (pedas sain arengupsühholoogiat). Sellegipoolest on mul plaan end selle abil siinse tööturu jaoks atraktiivsemaks muuta, sest, ohjah, BA in SW from Estonia pole vihmases Albionis piisavalt valiidne. Nuja kui baka pole aktsepteeritav, siis magistriga on sama lugu. Augustis saadan kindlasti kooli akadeemilise puhkuse pikenduse taotluse, ehkki mul on tunne, et samahästi võiks selle saatmata jätta, kuna tõenäosus, et veebruaris õpinguid jätkan, on üpris piiisike...Mis ei tähenda seda, et jätan need katki kerge südamega..samas, äkkiikkakuidagisaab..ja praktilise poole pealt-kes teab, äkki olen tagasi mitte 10, 20, 30 aasta, vaid paari-kolme pärast...
Enne enrollimist pidin tegema inglise keele taseme testi, mis koosnes kirjutamisest ja lünktekstide täitmisest. Tulemuseks L2, mis oli paremuselt teine tase. Ei olnud raske, aga arvestades seda, et olen vägagi aeglane kirjutaja (ka eesti keeles), siis olen rahul. Suht naljakas, et ma sain parema tulemuse kui minuga samas ruumis seda testi sooritanud valge britt, faa-faa :p Although, taking into consideration the snobbish side of me, välimuse ja kõnekeele järgi kuulus ta rohkem ühiskonna sellesse kihti, kus elatakse abirahast ning kus düsleksik/düsgraafik olemine on pigem uhkuseasi, nii et väga suureks hõiskamiseks pole põhjust.
Järgmise kuu rotas on 2 pärastlõunast vahetust, kõik ülejäänud hommikused. Njaa, 5:50 ülestõusmised, siit ma tulen ;)
Friday 29 June 2007
Wednesday 20 June 2007
Tuuleke, palun tee suurele tuulele tuul alla
Pühapal käisime Morecambe’s. Mere ääres. Alguses polnud ilm küll ilus, aga sellegipoolest oli nii mõnus meretuulel omi juukseid sasida ja hingamisteedel soolasemat õhku tunda lasta. Korjasime looduslikku haakrikku (merekarbid, ilusad ja osad täitsa pirakad, mäherdusi Eestimaa randadest juba naljalt ei leia :p). Mina suure entusiasmiga korjasin oma parkataskud ja lisaks ka vasema pihu täis, enamuse sellest ajast tagumik õnnistatult taeva poole naeratamas. Nüüd nad lebavad elutoas kapi peal, ajaleht all. Pesin nad puhtaks, aga nüüd tunduvad hoopis tuhmimad olevat. Huvitav, kas neid oleks tulnud soolase veega pesta... Idee on osad neist vannituppa panna, kollaazhina arvatavasti. Ahjah, otsustasime, et Morecambe läheme teinekordki. On teine väiksem ja rahulikum kui Blackpool ja Southport.
Täna arsti juures käies sain teada, et mul on miskine ekseem. Pidi olema krooniline (nähh). Omast kogemusest võin öelda, et nahk punetab ja sügeleb (oi kuidas veel) peaaegu et üle terve keha. Ja nagu vana paha, ei taha öösiti ka asu anda. Praeguseks on asi juba palju parem. Minu puhul pole vist põhjuseks allergia, vaid stress (heh, mul on nagu palju stressisemaid perioode olnud). Igatahes, olen tähele pannud, et alates eelmisest sügisest pole ma nagu üldse see terve-kui-purikas-kes-kunagi-tihtipeale-ei-puudunud-aasta-vältel-ühtegi-koolipäeva. Ei tasu ikka kõike nii iseenesestmõistetavalt võtta.
Kahjuks linki ei leidnud, aga mul võttis küll järgnev suu muigele - eelmise laupäeva The Times’i meelelahutusrubriigi jutumulli pildil on Inglise jalkameeskond Eesti-Inglise matshi alguses ootamas hümnide mängimist. Dialoog ise siuke:
Owen: „What do we know about them?”
Beckham: „ I think Northern Estonia submitted to Swedish control in 1561 during the Livonian War.”
Päikest UK-sse ja ehk natsa rohkem vihmaveekest Eestisse, et loodus täitsa ära ei kõrbeks :)
Täna arsti juures käies sain teada, et mul on miskine ekseem. Pidi olema krooniline (nähh). Omast kogemusest võin öelda, et nahk punetab ja sügeleb (oi kuidas veel) peaaegu et üle terve keha. Ja nagu vana paha, ei taha öösiti ka asu anda. Praeguseks on asi juba palju parem. Minu puhul pole vist põhjuseks allergia, vaid stress (heh, mul on nagu palju stressisemaid perioode olnud). Igatahes, olen tähele pannud, et alates eelmisest sügisest pole ma nagu üldse see terve-kui-purikas-kes-kunagi-tihtipeale-ei-puudunud-aasta-vältel-ühtegi-koolipäeva. Ei tasu ikka kõike nii iseenesestmõistetavalt võtta.
Kahjuks linki ei leidnud, aga mul võttis küll järgnev suu muigele - eelmise laupäeva The Times’i meelelahutusrubriigi jutumulli pildil on Inglise jalkameeskond Eesti-Inglise matshi alguses ootamas hümnide mängimist. Dialoog ise siuke:
Owen: „What do we know about them?”
Beckham: „ I think Northern Estonia submitted to Swedish control in 1561 during the Livonian War.”
Päikest UK-sse ja ehk natsa rohkem vihmaveekest Eestisse, et loodus täitsa ära ei kõrbeks :)
Friday 15 June 2007
It's me again
Juhtusin eile „Britain’s Got Talent” poolfinaali nägema. Carphone Warehouse’s töötav ooperilaulja oli väga hea, aga mulle meeldis ikka see tädi, kes poolpaljalt Madonna „Vogue” järgi tantsis ja publiku boo’tama pani. Long live, British eccentrics :D Telekast veel- ma olin pea terve aprilli ja mai EastEnders’i pidev jälgija. Täitsa naljakas, sest ma ise kipun seebikavaatajaid teatava eelarvamusega vaatama. Samas, ma arvan, et pea poole sajandivanused seebikad nagu EastEnders ja Coronation Street on, et neil on mingil määral olemas mingigi hmm..sisuline kvaliteet (kui seebika kohta seda sõna kasutada) võrreldes suvalise Ladina-Ameerika 300- osalise seebikaga (jajah, vat kus leiab ikka vabandusi, eksole :p) Nüüd, kui 2. nädalat pärastlõunases vahetuses töötan, ma EastEndersit näinud pole ning kui enne arvasin, et hakkan vaatama selle hilisõhtuseid korduseid, siis, oh imede imet, ma polegi seda teinud. Ei tunne nagu vajadust. Hehe. Ju see oli mingi vahepealne almost being a housewife etapp vms.
Kui nüüd perenaisetamisest rääkida, siis Eestis käies ütles mu vanaema mulle, et minus poleks nagu üldse seda perenaise alget. Et ma ei pane köögis toimetades pisiasju tähele, ahjah, ja peamine, ma olen liiga isekas. Et perenaine peab mõtlema kõigepealt teistele pereliikmetele ja viimaks endale. No olgu. Ma olen siinoldud 3,5 kuuga püüdnud seda natsa parandada. Teen Neil’ile hommikuti lõunavõileivad kaasa. Teen talle hommikusööki, mis sest, et võiksin ise voodis olla, sest tema tööpäev hakkab 7 am, mul aga 2 pm. Varem tegin õhtusöögi selleks ajaks valmis, mil Neil töölt koju jõudis. Nüüd on küll sellega veits probleeme, ehkki olen püüdnud teha toite, mida ta saaks koju tulles soojendada. Ja suurimaks edasiminekuks on triiksärkide triikimine. Sest mulle pole kunagi triikimine meeldinud. Vot. Ruumi arenemiseks on veel ja veel, aga no vähemalt pole ma enam ’no olgu, korra nädalas võib ju omletti/herkulaputru teha’ suhtumisega :p
Eestiskäigust- see oli jubelühike. Käisin ikka saares ka ära (mis sest, et ma sain seal viibida vähem kui 24h). Samas pean mainima, et kojuminek oli paras logistiline katsumus. 3.30 am Prestonist 11.30 pm Kuressaarde. Riias pidin 4 h ootama Tlna bussi (tervitused Riia bussijaama ooteplatvormide juures tsheburekke ja õlipirukaid müüvale tädikesele ja eriti suurt usaldust äratanud mustlasnoormehele, kelle käest külmad eestlased ei tahtnud kaelaketti osta ;)) ja kui sellega pärast 6 Pärnu jõudsin, et siis 18.30 Tartu-Pärnu-Kuressaare marsa peale minna, siis pidin veel 2 h ootama, kuna marsa oli juba täis (elagu suve algus ja tore piletisüsteem, mistõttu Pärnust ei saa pileteid saarde osta, eksole) vähemasti sain pärast kojujõudmist saunalaval olla, mis sest, et seal jahedavõitu oli (no tõesti, isegi minu jaoks on 60 kraadi vähevõitu :p) Kui ma vennaga Tlna järgmisel päeval läksin, oli me esimene visiit Kullerkupu Maximasse, et vanaemale külakosti viia. Hehe, päris sürr kogemus üle pika aja. Vana hea Maxima ;) Päälinnas olles sain kokku L-i, K ja E-ga. Nii tore oli neid näha. Ja rääkida. Niiviisi, et ei pea muretsema, kas teine inimene mõistab su jutu konteksti või mitte. Ehkki... Kui ma pidevalt Euroopas komandeerivale K-le ütlesin, et puhkuse veedaksin ma nt Hispaania asemel Eestis, tegi ta selle peale suured silmad. Samas 3 kontinendil elanud E oleks sellest kindlasti aru saanud. Tema jutust kõlas läbi, et Eesti on ikkagi Kodu. :) Muide, kui me E-ga Tammsaare kuju juures istusime ja jäätist sõime (oijummel, ma sõin niiiii palju jätsi Eestis olles, aga no siin juba siukest ei saa ka ju:) tuli me juurde noormees, kes küsis, et ega me väikest intervjuud anda ei tahaks. R2 mingisuguse väitlussaate tarbeks. Teemaks võistlustants, heh. Kuna E rääkida ei soovinud, siis avaldasin mina oma professionaalset arvamust :p My 15 mins of anonymous fame :D Praegust kahetsen, et ma R-i ja E-ga ei kohtunud, sest neil seisab ees väga oluline päev sel suvel, millel ma nüüd kahjuks osaleda ei saa. Aga mul on plaan neile midagi mälestuseks saata, sth borrowed and sth blue või kuda see käiski ;)
Mo mammaan ütles hiljuti, et ta puhkab augustis. Ja et tal on väike idee mo sösaraga mind vaatama tulla :) see on küll ideestaadiumisimepisikevõimalus, aga ma oleks vääga önnes kui nad siia tuleks.
ps. olen vahepeal miskine 8 korda kirjutada üritanud, seekordne jõuab lõpuks Word'ist ka blogisse. Pseudoblogijale iseloomulik omadus vististi :p
Kui nüüd perenaisetamisest rääkida, siis Eestis käies ütles mu vanaema mulle, et minus poleks nagu üldse seda perenaise alget. Et ma ei pane köögis toimetades pisiasju tähele, ahjah, ja peamine, ma olen liiga isekas. Et perenaine peab mõtlema kõigepealt teistele pereliikmetele ja viimaks endale. No olgu. Ma olen siinoldud 3,5 kuuga püüdnud seda natsa parandada. Teen Neil’ile hommikuti lõunavõileivad kaasa. Teen talle hommikusööki, mis sest, et võiksin ise voodis olla, sest tema tööpäev hakkab 7 am, mul aga 2 pm. Varem tegin õhtusöögi selleks ajaks valmis, mil Neil töölt koju jõudis. Nüüd on küll sellega veits probleeme, ehkki olen püüdnud teha toite, mida ta saaks koju tulles soojendada. Ja suurimaks edasiminekuks on triiksärkide triikimine. Sest mulle pole kunagi triikimine meeldinud. Vot. Ruumi arenemiseks on veel ja veel, aga no vähemalt pole ma enam ’no olgu, korra nädalas võib ju omletti/herkulaputru teha’ suhtumisega :p
Eestiskäigust- see oli jubelühike. Käisin ikka saares ka ära (mis sest, et ma sain seal viibida vähem kui 24h). Samas pean mainima, et kojuminek oli paras logistiline katsumus. 3.30 am Prestonist 11.30 pm Kuressaarde. Riias pidin 4 h ootama Tlna bussi (tervitused Riia bussijaama ooteplatvormide juures tsheburekke ja õlipirukaid müüvale tädikesele ja eriti suurt usaldust äratanud mustlasnoormehele, kelle käest külmad eestlased ei tahtnud kaelaketti osta ;)) ja kui sellega pärast 6 Pärnu jõudsin, et siis 18.30 Tartu-Pärnu-Kuressaare marsa peale minna, siis pidin veel 2 h ootama, kuna marsa oli juba täis (elagu suve algus ja tore piletisüsteem, mistõttu Pärnust ei saa pileteid saarde osta, eksole) vähemasti sain pärast kojujõudmist saunalaval olla, mis sest, et seal jahedavõitu oli (no tõesti, isegi minu jaoks on 60 kraadi vähevõitu :p) Kui ma vennaga Tlna järgmisel päeval läksin, oli me esimene visiit Kullerkupu Maximasse, et vanaemale külakosti viia. Hehe, päris sürr kogemus üle pika aja. Vana hea Maxima ;) Päälinnas olles sain kokku L-i, K ja E-ga. Nii tore oli neid näha. Ja rääkida. Niiviisi, et ei pea muretsema, kas teine inimene mõistab su jutu konteksti või mitte. Ehkki... Kui ma pidevalt Euroopas komandeerivale K-le ütlesin, et puhkuse veedaksin ma nt Hispaania asemel Eestis, tegi ta selle peale suured silmad. Samas 3 kontinendil elanud E oleks sellest kindlasti aru saanud. Tema jutust kõlas läbi, et Eesti on ikkagi Kodu. :) Muide, kui me E-ga Tammsaare kuju juures istusime ja jäätist sõime (oijummel, ma sõin niiiii palju jätsi Eestis olles, aga no siin juba siukest ei saa ka ju:) tuli me juurde noormees, kes küsis, et ega me väikest intervjuud anda ei tahaks. R2 mingisuguse väitlussaate tarbeks. Teemaks võistlustants, heh. Kuna E rääkida ei soovinud, siis avaldasin mina oma professionaalset arvamust :p My 15 mins of anonymous fame :D Praegust kahetsen, et ma R-i ja E-ga ei kohtunud, sest neil seisab ees väga oluline päev sel suvel, millel ma nüüd kahjuks osaleda ei saa. Aga mul on plaan neile midagi mälestuseks saata, sth borrowed and sth blue või kuda see käiski ;)
Mo mammaan ütles hiljuti, et ta puhkab augustis. Ja et tal on väike idee mo sösaraga mind vaatama tulla :) see on küll ideestaadiumisimepisikevõimalus, aga ma oleks vääga önnes kui nad siia tuleks.
ps. olen vahepeal miskine 8 korda kirjutada üritanud, seekordne jõuab lõpuks Word'ist ka blogisse. Pseudoblogijale iseloomulik omadus vististi :p
Monday 7 May 2007
Pealkirjatu
Juba eiteamitmespäev oma armsa Postimees Online’ta. Viimased päevad olen EPL’i pidanud lugema. Nojah, harjumuse asi. Vanasti (no olgu, nii 2-3 a. tagasi), kui ühikas elasin ja teinekord kella 9 ajal Peda sööklas riisiputru söömas käisin, sai ikka lugemiseks väljapandud ajalehti sirvitud. Pakutud valiku eelistus oli siis (ja praegugi) siuke: PM, EPL, ÄP, Linnaleht. Siinseid ajalehti ma eriti ei loe. Ei füüsilisel ega virtuaalsel kujul. Vahetevahel ostan laupäevase/pühapäevase The Times’i või Guardian’i, aga sellist tööpäevast ajalehe ostmist ma ei praktiseeri. Muide, siinamail, mulle on vähemalt siuke mulje jäänud, ei tellita ajalehti postiga, vaid minnakse nende soetamiseks poodi. Samas, eks oleks ikka kahju küll tollest postiljonist, kes peaks laupäevaseid ajalehti kodudesse laiali kandma...
Loen praegu siukest raamatut nagu „Pies & Prejudice: in Search of The North” by Stuart Maconie. Dokumentalistikasse kuuluv lugu sellest, kuidas põhja Inglismaalt, Wigan’ist pärit autor, kes on aastaid nn lõunas elanud, läheb ja uurib, missugune see müstiline ‚põhi’ tänapäeval on. Muide, The Verve on ka Wigan’ist :) Talve hakul jooksis ETV-s pühapäeva hilisõhtuti selline BBC sari nagu „North & South”. Ehkki sealne lugu toimus 19. sajandi keskpaigas, siis paljuski on need iseloomulikud jooned inimeste meeltes vististi säilinud tänapäevalgi. Põhja tahumatute kommetega, samas soe tehasetööline vs lõuna dändi. Täitsa väärt raamat tundub, oleks hea nii mõnelegi ‚Inglismaa=London’ suhtumisega eestlasele lugeda :p Samas, nii mõnigi asi jääb meile kui välismaalastele arusaamatuks. Meenutab seda ‚näh, mis seals naljakat nüüd oli?!’ tunnet kui vaatan „QI-d”, „Have I Got News for You”, „Never Mind the Buzzcocks’i” ja teisi saateid, mis eeldavad head kontekstitundmist. Ahjaa, nii palju olen targemaks saanud, et lõunasöök pole siin põhjas lunch vaid dinner ja et dinner pole dinner vaid hoopis tea ;) Seda tea asja ma teadsin ennegi, aga arvasin, et see on mingisugune lühend sõnast dinner. Hiljuti olin aga hämmingus, kui Neil töölt koju tulles õhtust süüa ei tahtnud, öeldes ‚I had my dinner late today’. Mul oli siis reaktsioon, et mis õhtusöök, sa pole veel õhtusööki söönudki veel ju...Heh.
20-23 olen siis Talinas. Koju kahjuks ei jõua. Seekord.
Loen praegu siukest raamatut nagu „Pies & Prejudice: in Search of The North” by Stuart Maconie. Dokumentalistikasse kuuluv lugu sellest, kuidas põhja Inglismaalt, Wigan’ist pärit autor, kes on aastaid nn lõunas elanud, läheb ja uurib, missugune see müstiline ‚põhi’ tänapäeval on. Muide, The Verve on ka Wigan’ist :) Talve hakul jooksis ETV-s pühapäeva hilisõhtuti selline BBC sari nagu „North & South”. Ehkki sealne lugu toimus 19. sajandi keskpaigas, siis paljuski on need iseloomulikud jooned inimeste meeltes vististi säilinud tänapäevalgi. Põhja tahumatute kommetega, samas soe tehasetööline vs lõuna dändi. Täitsa väärt raamat tundub, oleks hea nii mõnelegi ‚Inglismaa=London’ suhtumisega eestlasele lugeda :p Samas, nii mõnigi asi jääb meile kui välismaalastele arusaamatuks. Meenutab seda ‚näh, mis seals naljakat nüüd oli?!’ tunnet kui vaatan „QI-d”, „Have I Got News for You”, „Never Mind the Buzzcocks’i” ja teisi saateid, mis eeldavad head kontekstitundmist. Ahjaa, nii palju olen targemaks saanud, et lõunasöök pole siin põhjas lunch vaid dinner ja et dinner pole dinner vaid hoopis tea ;) Seda tea asja ma teadsin ennegi, aga arvasin, et see on mingisugune lühend sõnast dinner. Hiljuti olin aga hämmingus, kui Neil töölt koju tulles õhtust süüa ei tahtnud, öeldes ‚I had my dinner late today’. Mul oli siis reaktsioon, et mis õhtusöök, sa pole veel õhtusööki söönudki veel ju...Heh.
20-23 olen siis Talinas. Koju kahjuks ei jõua. Seekord.
Tuesday 1 May 2007
Maybe on a May Day
Suure tõenäosusega pean 20nda paiku Tallinna tulema. Korraks. Põhjus selles, et siin toredas arenenud ja Euroopa ühe parema majandusega riigis ei võeta alla 24-aastastelt koeproove. Nii mu GP elik perearst mulle eile ütles. Aga ma olin vihane, enim hämmastas mind just see, et arst seda mulle nii rahulikul, ‘see on ju täiesti enesestmõistetav’ toonil teatas. Ja kui ma ütlesin, et Eestis neid võetakse, siis öeldi, et vat siin on siuke tervishoiupoliitika. Nii lihtne see ongi…
Midagi head ka: http://www.bbc.co.uk/radio1/bigweekend/2007/artists/ See aasta toimub antud üritus nii 10 minuti jalutuskäigu kaugusel minu koduuksest. Ja see on tasuta :)
Ja järgmisest teisipäevast lähen siis tööle, lõpuks. Permanentselt. Täna käisin nn induction trainingul. No ei ütleks, et see hooldustöö mul kohe käpas oleks. Ses suhtes, et eakad on ikka teistsugune kontingent kui väikesed lapsed, kellega mul varasem kogemus on. Safe handling and moving policy ja erinevate tõsteseadmete kasutamine erinevate residentide puhul. Praegu mõtlen, et väga hea, et mul peab 6 esimesel nädalal alati keegi teine töötaja kõrval olema ja vaatama, kuidas töötan. Ehkki mul on tunne, et paari nädala pärast ma enam nii ei mötle :p
Friday 27 April 2007
:(
Hingepõhjamälusopist kerkib esile sügistalvine pilt nr 2 trollis sõitvatest noortest kandmas vutikoondise salle. Eesti asemel oli seal kirjas Rossija. Eelmise suve pilt Liverpooli lennujaamast, kus Riia lennu check-in’i järjekorras seisid minu taga vene keelt kõnelevad nooremapoolsed inimesed, neist ühel oli seljas särk, mille rinnal ilutses CCCP. Eha keskuse Maxima müüja, kellega sai suheldud läbi tema eestikeelt veidikenegi mõikava vestluskaaslase. Phhhhhhhhhhhh. Hetked pimeda vihaga.
Endised töökaaslased Ira, Olja, Lena, Masha, Nelja ja lõbus koristajatädi ja sõbralikud köögitädid ja teised. Ja muidugi minu kallid hoolealused M ja V, H, M, J, N, N, A, O, L, M. Lasteaia ujumisõpetaja Olja. Vaikse olekuga noormees Lehola Maxima kassas mind hommikuti poole 9 ajal teenindamas. Ui. Meeldivad hetked.
Lugedes tänaseid BBC Online’i kommentaare, siis oleks kange tahtmine sundida noid lääne inimesi, kes Aljosha eemaldamist hukka mõistavad, kakskeelsust ja ei tea mida veel soovitavad, vaatama „Laulvat revolutsiooni”. Mäletan Neil’i reaktsiooni, et seda peaks lääne-eurooplased nägema. Minu meelest peaksid nad saama ka loengu Eesti pärast II MS aegse demograafia kohta.
Enne kõndisin kesklinna, peas keerlemas mõtted netist loetu ja EuroNews’ist nähtu kohta. Brrrrrrrrhhhhh. Reedene pärastlõuna – tihe liiklus, inimesed. Nädalavahetuse algust meenutasid enim 4 rannariietes ja veepüssidega varustatud lõbusas tujus noormeest. Fun. Midaiganes. Mures olen.
Endised töökaaslased Ira, Olja, Lena, Masha, Nelja ja lõbus koristajatädi ja sõbralikud köögitädid ja teised. Ja muidugi minu kallid hoolealused M ja V, H, M, J, N, N, A, O, L, M. Lasteaia ujumisõpetaja Olja. Vaikse olekuga noormees Lehola Maxima kassas mind hommikuti poole 9 ajal teenindamas. Ui. Meeldivad hetked.
Lugedes tänaseid BBC Online’i kommentaare, siis oleks kange tahtmine sundida noid lääne inimesi, kes Aljosha eemaldamist hukka mõistavad, kakskeelsust ja ei tea mida veel soovitavad, vaatama „Laulvat revolutsiooni”. Mäletan Neil’i reaktsiooni, et seda peaks lääne-eurooplased nägema. Minu meelest peaksid nad saama ka loengu Eesti pärast II MS aegse demograafia kohta.
Enne kõndisin kesklinna, peas keerlemas mõtted netist loetu ja EuroNews’ist nähtu kohta. Brrrrrrrrhhhhh. Reedene pärastlõuna – tihe liiklus, inimesed. Nädalavahetuse algust meenutasid enim 4 rannariietes ja veepüssidega varustatud lõbusas tujus noormeest. Fun. Midaiganes. Mures olen.
Friday 20 April 2007
:)
Täna olin 4. päeva oma teistkordsel temporary data input töökohal. Agentuuri kaudu. Senikauaks kuni crb check’i elik politseitõendi tegemine kestab. Selleta ei saaks siin sotsiaal- ja tervishoiuvallas üldse töötada. Mis tegelikult on õige. Ainult, et ma ei näe erilist kasu selles, et politsei uurib vaid minu UK-s elatud aja võimalikke õigusrikkumisi. Mida saaks olla ainult umbes 6-7 kuu jagu. Seevastu minu pea 22 aastat Eestis viibitud aeg (mille jooksul on ju võimalik päris palju korda saata) jääb neil tähelepanuta. Olgu. Nimetagem seda sisseprogrammeeritud inimlikuks hajameelsuseks.
Olen kõik need päevad töölt bussiga linna tulnud. Jep, linna, sest linna bussijaamast on koduni nii 30 minuti jalgsikõnd. Siinse bussisõidukultuuri juures meeldib mulle see, et ollakse viisakad. Kui bussist väljud, on kombeks bussijuhile aitäh öelda. Ning bussijuhid pole siin sellised, kes aiva kivistunult teed jälgivad, hoopis sõbralikud on. Isegi naeratavad teised. Üldse, mulle meeldib, et siin naeratatakse. Poes müüjale, kassajärjekorras seisjale, tänaval vastutulejale. Mis siis, et see pealiskaudne on, isegi minu, (väliselt) külma ja suure distantsiga eestlase jaoks, tekitab see kuidagi parema tunde. Siin põhjas räägitakse, et lõuna inimesed on kuidagi silmakirjalikumad, et otse oskavad jube kenasti ja ilusti rääkida, aga nurga taga oled üks paras ’bloody cow’. Mina ei tea, ma pole lõunas käinud, aga olen siingi kohanud mitte just kõige siiramaid inimesi. Ja millegipärast on mul mulje jäänud, et pigem on silmakirjalikumad naised kui mehed (eks Eestiski vist ole see nii). Igatahes on mul hea meel, et minu praegune töölaud ei asu kontorikanalas :p Ahjah, täna viisin ühed paberid müügiosakonda, kus 1 töötaja mind nimepidi tervitas. Hehee, ma imestusest ei osanud midagi suurt viisakust vastata. Mind küll kiiruga tutvustati seal neile teisipäeval, aga kõik olid töötuhinas ja ega mul nendegi nimed eriti meelde jäänud – töötavad seal ühes ruumis Hailey ja Stacey ja Elaine ja ...ahh, ei mäleta. Igastahes boostis see mu tuju kenasti ülespoole. Positiivne üllatus oli ka see, et Brian, mu ülemus, palus mul minu toakaaslase Chrisi ’wish you all the best in your new job’ teemalisele kaardile alla kirjutada. Ta pidavat paari nädala pärast uuele tööle minema - siin on sellisel puhul kombeks vanade töökaaslaste poolt kaart kinkida. Äkki on see tavaline, aga mulle tundus see suure austusavaldusena, et ajutine agency töötaja kirjutab 6 aastase staazhiga töötaja kaardile alla. Sellisest aust pimestatuna ei osanud ma muidugi midagi huvitavat sinna kaardile jäädvustada...typical me. Kaart ise oli sõnumiga a la mis sa arvad, et nüüd algab õnnelik tööpõlv – tegelikult on igal pool s..t.
Praegu oo hää. Põsed õhetavad odavast virsiku pina coladast. Homme ei pea 5:35 ärkama. Väike, armas, sõakas nina- ja huulerõngaga tüdruk käis uksetaga mingi uue, efektiivsema cancer treatmenti jaoks korjandust tegemas, et NHS (meie mõistes haigekassa) saaks selle enda nimekirja võtta. Annad neile oma kontoandmed ja siis nad saavad sealt igapäev 20 penni võtta. Mitte rohkem ja et asi on hästi kindel, ei mingiljuhul saa nad rohkem raha võtta ja sa võid ükskõikmis ajal asja lõpetada. Oleks mind peaaegu et ära veennud, mitte et mind raske veenda oleks, pealegi on igasugused ovarian cancerid väga aktuaalsed praegu. ‚Sul ja mul võib sellest suur kasu olla’ –vat nii ta ütles. Ma ütlesin, et oleks see ühkordne asi, kindlasti annetaks, a kuna mul kindlat sissetulekut hetkel pole, siis :( Nüüd on pisikesed süümekad.
Keegi hüüdis köögist ‚terae hoomikusst’. Lähen ja vaatan :)
Olen kõik need päevad töölt bussiga linna tulnud. Jep, linna, sest linna bussijaamast on koduni nii 30 minuti jalgsikõnd. Siinse bussisõidukultuuri juures meeldib mulle see, et ollakse viisakad. Kui bussist väljud, on kombeks bussijuhile aitäh öelda. Ning bussijuhid pole siin sellised, kes aiva kivistunult teed jälgivad, hoopis sõbralikud on. Isegi naeratavad teised. Üldse, mulle meeldib, et siin naeratatakse. Poes müüjale, kassajärjekorras seisjale, tänaval vastutulejale. Mis siis, et see pealiskaudne on, isegi minu, (väliselt) külma ja suure distantsiga eestlase jaoks, tekitab see kuidagi parema tunde. Siin põhjas räägitakse, et lõuna inimesed on kuidagi silmakirjalikumad, et otse oskavad jube kenasti ja ilusti rääkida, aga nurga taga oled üks paras ’bloody cow’. Mina ei tea, ma pole lõunas käinud, aga olen siingi kohanud mitte just kõige siiramaid inimesi. Ja millegipärast on mul mulje jäänud, et pigem on silmakirjalikumad naised kui mehed (eks Eestiski vist ole see nii). Igatahes on mul hea meel, et minu praegune töölaud ei asu kontorikanalas :p Ahjah, täna viisin ühed paberid müügiosakonda, kus 1 töötaja mind nimepidi tervitas. Hehee, ma imestusest ei osanud midagi suurt viisakust vastata. Mind küll kiiruga tutvustati seal neile teisipäeval, aga kõik olid töötuhinas ja ega mul nendegi nimed eriti meelde jäänud – töötavad seal ühes ruumis Hailey ja Stacey ja Elaine ja ...ahh, ei mäleta. Igastahes boostis see mu tuju kenasti ülespoole. Positiivne üllatus oli ka see, et Brian, mu ülemus, palus mul minu toakaaslase Chrisi ’wish you all the best in your new job’ teemalisele kaardile alla kirjutada. Ta pidavat paari nädala pärast uuele tööle minema - siin on sellisel puhul kombeks vanade töökaaslaste poolt kaart kinkida. Äkki on see tavaline, aga mulle tundus see suure austusavaldusena, et ajutine agency töötaja kirjutab 6 aastase staazhiga töötaja kaardile alla. Sellisest aust pimestatuna ei osanud ma muidugi midagi huvitavat sinna kaardile jäädvustada...typical me. Kaart ise oli sõnumiga a la mis sa arvad, et nüüd algab õnnelik tööpõlv – tegelikult on igal pool s..t.
Praegu oo hää. Põsed õhetavad odavast virsiku pina coladast. Homme ei pea 5:35 ärkama. Väike, armas, sõakas nina- ja huulerõngaga tüdruk käis uksetaga mingi uue, efektiivsema cancer treatmenti jaoks korjandust tegemas, et NHS (meie mõistes haigekassa) saaks selle enda nimekirja võtta. Annad neile oma kontoandmed ja siis nad saavad sealt igapäev 20 penni võtta. Mitte rohkem ja et asi on hästi kindel, ei mingiljuhul saa nad rohkem raha võtta ja sa võid ükskõikmis ajal asja lõpetada. Oleks mind peaaegu et ära veennud, mitte et mind raske veenda oleks, pealegi on igasugused ovarian cancerid väga aktuaalsed praegu. ‚Sul ja mul võib sellest suur kasu olla’ –vat nii ta ütles. Ma ütlesin, et oleks see ühkordne asi, kindlasti annetaks, a kuna mul kindlat sissetulekut hetkel pole, siis :( Nüüd on pisikesed süümekad.
Keegi hüüdis köögist ‚terae hoomikusst’. Lähen ja vaatan :)
Subscribe to:
Posts (Atom)