:)

Täna olin 4. päeva oma teistkordsel temporary data input töökohal. Agentuuri kaudu. Senikauaks kuni crb check’i elik politseitõendi tegemine kestab. Selleta ei saaks siin sotsiaal- ja tervishoiuvallas üldse töötada. Mis tegelikult on õige. Ainult, et ma ei näe erilist kasu selles, et politsei uurib vaid minu UK-s elatud aja võimalikke õigusrikkumisi. Mida saaks olla ainult umbes 6-7 kuu jagu. Seevastu minu pea 22 aastat Eestis viibitud aeg (mille jooksul on ju võimalik päris palju korda saata) jääb neil tähelepanuta. Olgu. Nimetagem seda sisseprogrammeeritud inimlikuks hajameelsuseks.

Olen kõik need päevad töölt bussiga linna tulnud. Jep, linna, sest linna bussijaamast on koduni nii 30 minuti jalgsikõnd. Siinse bussisõidukultuuri juures meeldib mulle see, et ollakse viisakad. Kui bussist väljud, on kombeks bussijuhile aitäh öelda. Ning bussijuhid pole siin sellised, kes aiva kivistunult teed jälgivad, hoopis sõbralikud on. Isegi naeratavad teised. Üldse, mulle meeldib, et siin naeratatakse. Poes müüjale, kassajärjekorras seisjale, tänaval vastutulejale. Mis siis, et see pealiskaudne on, isegi minu, (väliselt) külma ja suure distantsiga eestlase jaoks, tekitab see kuidagi parema tunde. Siin põhjas räägitakse, et lõuna inimesed on kuidagi silmakirjalikumad, et otse oskavad jube kenasti ja ilusti rääkida, aga nurga taga oled üks paras ’bloody cow’. Mina ei tea, ma pole lõunas käinud, aga olen siingi kohanud mitte just kõige siiramaid inimesi. Ja millegipärast on mul mulje jäänud, et pigem on silmakirjalikumad naised kui mehed (eks Eestiski vist ole see nii). Igatahes on mul hea meel, et minu praegune töölaud ei asu kontorikanalas :p Ahjah, täna viisin ühed paberid müügiosakonda, kus 1 töötaja mind nimepidi tervitas. Hehee, ma imestusest ei osanud midagi suurt viisakust vastata. Mind küll kiiruga tutvustati seal neile teisipäeval, aga kõik olid töötuhinas ja ega mul nendegi nimed eriti meelde jäänud – töötavad seal ühes ruumis Hailey ja Stacey ja Elaine ja ...ahh, ei mäleta. Igastahes boostis see mu tuju kenasti ülespoole. Positiivne üllatus oli ka see, et Brian, mu ülemus, palus mul minu toakaaslase Chrisi ’wish you all the best in your new job’ teemalisele kaardile alla kirjutada. Ta pidavat paari nädala pärast uuele tööle minema - siin on sellisel puhul kombeks vanade töökaaslaste poolt kaart kinkida. Äkki on see tavaline, aga mulle tundus see suure austusavaldusena, et ajutine agency töötaja kirjutab 6 aastase staazhiga töötaja kaardile alla. Sellisest aust pimestatuna ei osanud ma muidugi midagi huvitavat sinna kaardile jäädvustada...typical me. Kaart ise oli sõnumiga a la mis sa arvad, et nüüd algab õnnelik tööpõlv – tegelikult on igal pool s..t.

Praegu oo hää. Põsed õhetavad odavast virsiku pina coladast. Homme ei pea 5:35 ärkama. Väike, armas, sõakas nina- ja huulerõngaga tüdruk käis uksetaga mingi uue, efektiivsema cancer treatmenti jaoks korjandust tegemas, et NHS (meie mõistes haigekassa) saaks selle enda nimekirja võtta. Annad neile oma kontoandmed ja siis nad saavad sealt igapäev 20 penni võtta. Mitte rohkem ja et asi on hästi kindel, ei mingiljuhul saa nad rohkem raha võtta ja sa võid ükskõikmis ajal asja lõpetada. Oleks mind peaaegu et ära veennud, mitte et mind raske veenda oleks, pealegi on igasugused ovarian cancerid väga aktuaalsed praegu. ‚Sul ja mul võib sellest suur kasu olla’ –vat nii ta ütles. Ma ütlesin, et oleks see ühkordne asi, kindlasti annetaks, a kuna mul kindlat sissetulekut hetkel pole, siis :( Nüüd on pisikesed süümekad.

Keegi hüüdis köögist ‚terae hoomikusst’. Lähen ja vaatan :)